Elu keerdkäigud

8

Uks avati ning Claire seisiski seal. Ta nägi üpris hea välja. Juuksed kammitud ja krunni sätitud, õrn meik muutis teda nooremaks ning riietumisstiil oli muutunud.

Mu suu vajus lahti. See ei ole võimali. See naine siin ei ole minu ema. Minu ema oli räpakas joodik. Ei saa olla nii ju.

"Tütrekene. Sina siin. Issand, tere. Oleksid võinud ette helistada, oleksin kohvi teinud ja tube veidi koristanud," kädistas mu ema ja kallistas mind, "oi ja kelle sa kaasa võtnud oled?"

Kuna ma endiselt šokeeritud olin, siis haaras Tom ohjad enda kätte: "Mina olen Tom, teie tütre poiss-sõber."

"Johannakene, oled sina alles kiire. Issand, kui ebaviisakas minust. Tulge edasi."

Astusin Tomi õrna lükkamse peale uksest sisse ning jäin ringi vaatama.

Elutuba, mis oli alati pudeleid täis ja alkoholilõhnast läbi imbubud, oli nüüd korda tehtud ja isegi ümber tõstetud.

Imestatult astusin kööki. Ka see ruum oli särama löödud.

Istusin laua taha ning vaikisin edasi.

"Kuidas meeldib? Otsustasin end käsile võtta," sõnas ema, pani kohvimasina tööle ja istus mulle vastu.

Ta vaatas korraks Tomi otsa.

"Emm, mul on vaja üks kõne teha, ma lähen kuhugi, ma ei tea. Rääkige," sõnas too.

Kui mees lahkus, alustas ema: "Kuule su see poiss tundub päris tore ja värki."

"Ta ongi," vastasin vaikselt.

"Sa ise ei tundu just kõige jutukam, seega ma alustan. Jah, ma tean, et ma polnud mingi ema sulle. Ma tean, et see rikkus su teismeea ja mõjutas lapsepõlve, aga peale su isa surma ma ei saanud enam. Kõik probleemid kuhjusid ja kuhjusid. Siis leidsin ma alkoholist tuge ja edasi sa põhimõtteliselt tead.

Sinu lahkumine ei jõudnud mulle esimeste päevadega kohalegi, ma jõin muudkui edasi.

Siis nägin ma lähedalasuvast alkoholipoest väljudes üht ema ja noort neidu, kes olid koos nii õnnelikud ja naersid vabalt ja nii.

Viskasin pudelid prügikasti ja otsustasin ravile minna. Nädal tagasi tahtsin sulle helistada, aga telefon oli välja lülitatud.

Käin endiselt üle päeva tugigrupis ja mõtlesin kodu korda teha. Sinu tuba pole ma puutunud.

Hiljuti sain ma aru, kui halb ema ma olen ja etcsa lahkusid minu pärast. Ka mina poleks siin hakkama saanud."

Nüüd tal juba pisarad jooksid. Asetasin oma käed tema omade peale ning silitasin neid. Naise käed värisesid.

"Anna mulle andeks. Anna mulle palun andeks. Ma olin nii loll, ma oli nii kuradi loll," ta pisarad voolasid jõgedena.

"Ei ole hullu. Ma annan sulle andeks. Vähemalt sa võtsid ennast nüüd kätte. See on ju hea?"

"Me mõlemad teame, et sa pole mulle tegelikult andestanud. Sa ütled seda, kuna sul on mind hale vaadata."

Vaikin.

Sammusin kohvimasina juurde ning valasin kolme tassi kohvi. Valasin vastavalt harjumustele piima ja panin suhkrut.

Ema ja enda tassi viisin lauale.

"Kõik on korras, palun ära nuta."

"Jah, jah. Olgu. Räägome millestki muust. Näiteks Tom? Kust sa ta leidsid? Hoolitseb ta su eest ikka?"

"Em, Tom on võrratu, imeline, suurepärane poiss-sõber. Me kohtusime ühel peol. Ta on lihtsalt... Mul pole isegi sõnu, et teda kirjeldada," jutustasin

"Sa armastad vist teda väga?"

Kortsutasin kulmu ning kallutasin veidi pead.

"Muidugi, üle kõige."

"Tead? Su silmad lausa säravad, kui sa temast räägid. Silmadest saab nii mõndagi välja lugeda," naeratas ema.

Tom astus kööki ning uuris, ega ta seganud.

"Ei, vaata su kohv on seal kapil," osutasin ta kohvi peale.

Ta pani kapile ka koogi ja toidukoti, mille me ostnud olime.

"Poleks vaja olnud."

Mees naeratas, astus mu selja taha ja toetas oma lõua mu pealaele.

"Mina armastan sind ka väga," sosistas ta mulle kõrva.

Naeratasin.

"Tuvikesed, kas te kooki tahate?"

Noogutasime mõlemad ja ema asus kooki lahti lõikama.

Jutustasime kohitassi taga veel pikalt ja kui aeg lahkuda oli, sõnas ema: "Aitäh, et te tulite. Väga meeldiv oli sinuga kohtuda, Tom. Hoolitse mu tütre eest häti.
Johanna, loodan, et külastad mind veel."

"Muidugi," naeratasin ja kallistasin ema.

Lehvitasime Tomiga veel ning asusime koduteele.

"Oli hull?"

"Kusjuures isegi ei olnud," naeratasin.

Kodus vaatasime telekat ning sõime.
Charlotte ja Kermo tulid ka külla.

"Kutid, lähme kuhugi reisima?" pakkus Kermo.

"Mulle sobib. Millal ja kuhu?" sõnas Tom.

"Ma tahan kohta valida," sõnasime Charlotte'ga koos.

"Um, how?" naeris Kermo.

"Teeme nii, et kõigepealt läheme Johanna valitud kohta ja siis Charlotte sihtpunkti," lausus Tom.

"Okei, ma tahaks ära käia Hawail."

"Ja mina Amsterdamis," sõnas Char.

"Nii teemegi siis. Ma vaatan järgmiseks nädalaks piletid," sõnas Tom.

-----------------------
Kutid! Üle tuhande sõna! Vau 😂
Igatahes, suurepärast
vaheaega teile 😘