Riivatu (eesti keeles - Mcfly)

24.

„Okei, me ei pea talle ju ilmtingimata täna rääkima. Homme ehk, peale arsti.“

„Okei,“ noogutasin. „Ma tahaks nüüd duśi alla minna ja magama ka vast.“

„Jah, okei. Aeg on homme kell üksteist, ma võin sinuga kaasa tulla.“

„Tule,“ noogutasin. Ma ei tahtnud üksinda minna.

„Okei, arvesta, et pool üksteist läheme ära siis.“

Noogutasin ning peale duśi all käiku läksin voodisse, võtsin telefoni ja helistasin Dougiele.

„Hei,“ ohkasin.

„Hei, Annie, kuidas läks?“

„Ma sain teada, et ema tegi minuvanuselt abordi, ja ta ütles, et ta tahab, et mul oleks valik.“

„Tegi? Nii et ta toetab sind?“

„Jah.“

„Oh, Annie. Kas keegi veel teab, peale Agnese? Mis su isa ütles?“

„Me ei rääkinud veel isaga. Keegi teine ei tea. Palun ära kellelegi räägi.“

„Ei räägi,“ lubas ta ja ohkas. „Tahaksin kallistada sind praegu.“

„Mina sind ka.“

„Mis sa homme peale arsti teed? Kui lähed ikka?“

„Midagi. Ega ma kooli ei tule.“

„Sel juhul näeme homme, eks? Ma tulen sinu juurde, mul on vaja midagi küsida.“

„Mida?“

„Ma tahan seda näost näkku teha.“

„Ole nüüd, Dougie,“ muigasin.

„Homme saad teada. Aga... ilusaid unenägusid siis.. teile,“ kuulsin ta hääles naeratust.

„Head ööd sulle ka,“ naeratasin vastu ja me katkestasime kõne.

Kuigi ma olin hommikul täiesti endast väljas, et ma rase olin, siis Dougie tegi nüüd selle kõik paremaks. See kuidas ta ütles „teile“, nagu ma oleks juba lapsega koos, ja kuidas ta naeratas. Ma tundsin tõeliselt, peaaegu esimest korda elus, et inimesed on minu kõrval, ühiselt minuga võitlemas: Agnes, ema ja kõige tähtsamini Doug. Nii palju oli veel ees, asi polnud õieti alanudki, aga mulle tundus, et ma võin selle lahingu võita.

-

„Kuidas läks, Annie?“ küsis Dougie esimese asjana, kui ta mind nägi. Ta tuli minu juurde, ma olin üksi kodus, sest ema läks peale arstilkäiku tööle. Kutil oli pitsa kaasas.

„Detailselt, või sobib sulle „hästi“?“

„Räägi ikka lähedalt,“ ütles ta ja tuli koos minuga kööki, kus ma endale täna juba kolmandat teed tegin.

„Kõigepealt tehti läbivaatus, ja siis ei saanud arst üldse arugi, kas ma olen rase, nii et saadeti kohe ultrahelisse. Seal tehti kindlaks, et ikka olen... Siis tutvustati mulle erinevaid valikud, et mis saab ühel või teisel juhul. Aga saad aru, see arst oli nii õel, miks ta pidi nii kuri olema? Ma ei saa aru, nagu mul endal poleks juba piisavalt halb, et asjad nii on – või mõtle, kui ma olekski Harry poolt vägistatud saanud ja see oleks tema laps? Teevad asja ainult hullemaks.“

„Oh sa vaesekene,“ ohkas Dougie ja tuli kallistas mind selja tagant.

„Võin end lohutada sellega, et see on alles algus...“

„Mis mõttes alles algus?“

„Ma pean ju pidevalt hakkama haigla vahet käima, et kas kõik on ikka korras. Tegema igasuguseid plaane ja nii edasi. Koolist ma ei taha isegi mõelda, kujutan ette, kuidas mind juba maha tegema hakatakse – üheteistkümnes klass ja rase.“

„Me võime seda kaua ju saladuses hoida.“

„Peale suve hakkab mu kõhtu ikka näha ka olema.“

„Sellepärast muretseme hiljem.“

„Nojah. Aga mida sa mulle rääkida tahtsid?“

„Ma... ee... räägin natuke hiljem, sest ma pean natuke julgust koguma selleks,“ ta tunduski päris närviline ja ta lasi mu lahti.

„Nojah, meil on aega. Ema tuleb kell viis.“

„Paar tundi siis ikka on, jah,“ ta noogutas.

Ma võtsin oma teetassi ja ka pitsakarbi, mis nüüd laual vedeles. „Läheme üles.“

Ta noogutas ja tuli minu järel. „Kuule, Annie? Kuidas sa end tunned?“

„Mis mõttes?“

„Noh, sa rääkisid küll, et kuidas arstil oli, aga kuidas sul üldiselt on? Su tunded, mõtted?“

Kas teda tõesti huvitas? „Minuga on okei.“

„Kas sa tahad kuskile minna? Sööma, jalutama?“

„Ei taha, miks sa küsid? Ise tõid pitsat ju,“ muigasin.

„Sest ma tahaks su kuskile viia.“

„Mäletad ise, kuidas meie eelmine kohting läks.“

„Nojah...“ ta ohkas.