Enne magamajäämist leidsin padja alt telefoni. See polnud minu oma vaid vanem, nuppudega. Sellele oli saadetud kakskümend smsi. Hakkasin neid otsast lugema. "Electra! Helista!", "Helista!", "Peame rääkima!" Selliseid oli veel palju. Hakkasin kartma. Proovisin rahuneda ja viskasin end pikali. Olin juba vaikselt magama jäämas.
"Ma tean, et sa oled lugenud!"
Tõusin kärmelt püsti ning vaatasin aknast välja. Pimeduse tõttu ei näinud midagi. Ja siis see helises. Neelatasin.
"Jah?"
"Electra! Jumal tänatud!"
"Kes see on?" peaaegu paanitsesn,.
"Pane soojalt riidesse ja tule välja!"
"Ag..." Kõne pandi kinni.
Kaalusin seda. Tuli uus sõnum palvega tulla. Võtsin ennast kokku ning paningi riidesse. Maja oli vaikne. Ühest sahtlist võtsin gaasipüstoli. Ma ei uskunud, et see väga aitab aga siiski. Vaikselt väljusin majast. Kõndisin tänavale.
"Electra!" Mind haarati kallistusse. "Ma igatsesin sind nii väga!"
Süda puperdas. Ma polnud siiani tema nägu näinud. "Kkkes sssaa oled?"
"Ei tunne häälest ära?" ta lasi mind lahti ning vinnas mind tänavavalgusti alla ja tiris kapuutsi alla.
Mul jäi hing kinni. Ma ei saanud sõnagi suust. "Oliivia? Sssee poleee võimalik...!"
"Kallis, on!"
Hakkasin nutma. Olin šokeeritud. See ei saanud ju tema olla! "Oliivia, sa oled ju surnud!"
"Ei ole! Kõik arvavad, et olen aga ei ole!"
"Ära lollita mind! See on uni! Ja ma ärkan kohe üles ja..." Oliivia võttis mu randme ning väänas selle seljale. Karjatasin vaikselt.
"Kui see uni oleks siis sa ei tunneks valu ja ma ei saa olla vaim, sest sain sind väänata."
Kallistasin naist. Nutsin edasi. "Ma-ma ma igatsesin sind... Mul oli nii kurb ja valus kui sa... lahkusid."
"Ma pidin seda tegema."
"Sa võlgned mulle kogu loo!"
"Jah, ma tahan sulle rääkida kuid mitte siin, keset tänavat."
"Mhmh, kuid... kus? Ma ei saa sind kuhugi viia!"
"Kindel?"
"Noh, mu vanemad magavad. Aga... saunast pole üles midagi kuulda."
"No siis lähme?"
Pidin nõustuma. Kuigi tegelikult ma siiani ei uskunud, mis toimub. Vaikselt sisenesime majja ning panin all keldris, sauna eesruumis radika sisse ning läksin kiirelt teed tegema.
Naasesin alla teetassidega ja küpsistega. Eesruumis oli nüüd soojem, kuid pleedi hoidsin ikka peal.
Silmitsesin sõbrannat. "Ma vist siis hakkan rääkima?"
"Jah, kuid siiski vaikselt."
"No, ma väga kõikidest detailidest ei taha rääkida, parem, kui sa ei tea... Ma ise lavastasin oma surma. See maksis mulle päris palju, kuid see-eest olen elus ja saan kätte maksta. Kellele, ära uuri.
Nüüd olen vaikselt toimetanud siin. Raha mul on, vale dokumentidega olen reisinud. Väga äge elu on siiani olnud. Aa, ja ühe maja panin ka põlema." seda viimast ütles ta muigega.
"Kas? Kas see olid SINA?"
"Mina? Mis ma tegin?"
"Kas sa ise panid oma enda klubi põlema?"
"Jah. Mis siis?"
"Oliivia! Kurat! Miks sa seda tegid?"
"Esiteks, see oli sinu ja sa oleks pidanud muidu minu veel saladuses olevaid jamasid klaarima hakkama..."
"Ma otsustasin selle maha müüa..."
"Miks?"
"Ma sain sellele investorid ja ehitatakse suurelt uuesti üles."
"Mõtetu. See oli niikuinii suitsukate mulle. Aga kuule, kuidas sul muidu läinud on?"
"Noh, kui klubi sain, siis jätsin tantsimise. Aeg läks üsna kiirelt... Mingi hetk kohtasin Robertit, oh, siis oli igast jamasid. Aa, Mirjam ja Mann on lapseootel!"
"Vau...!"
Meie vahele tekkis vaikus. Otsustasin siis rääkida endast.
*
"Tallinn!" kõlas rongi kõlaritest. Tormasin rongist välja, et kiirelt Roberti auto leida. Probleem oli aga selles, et ma ei teadnud, millise autoga ta on: ta ju vahetab neid tihti. Kuid ta üllatas mind seljatagant kallistades. "Mul on sulle üllatus." Ta sidus mu silmad kinni.
"Oh, Robert palun, et see on midagi head, sest mul on üllatustest kõrini."
"Rahu kallis, ma usun, et see meeldib sulle."
Ta pani mind autosse istuma ning sõidsime pikalt. Siis aitas mu ilmselt kuhugi sisse.
"Voilaa!" Ta avas mu silmad.
Ahhetasin. Mul jäi sõna otseses mõttes karp lahti. "Vau, see on..."
"Mis?" naeris ta.
"Ma olen sõnatu! See on ilus!" Astusin sellele lähemale. Libistasin sõrmedega üle kapoti. Mattmust. Sile. Tumendatud klaasidega. Ääred olid läikiva metalliga. Need peegeldasid lampide valgust.
Avasin ukse. Must nahksisu. Silmad imestust täis käisin mitmeid kordi ümber auto. Minu Range Rover. Pagasinikus oli mõeldud mu koerale- pehmendus ja võrk tagumise istme toel.
Istusin roolitaha. Nii mugav ja nahk lõhnas mõnusalt. Ma ei saanud käsi seisma. Robert istus kõrvale. "Noh sõita ka tahad?"
"Saab juba?"
"Aga muidugi!" Ta vajutas puldile, mis tõstis ukse laealla ning vajutasin käivitusnupule.
Sulasin kohe selle mootorile. Neelatasin. Andsin õrnalt gaasi ja sõidsin töökojast välja. Ta juhendas mind majade vahelt välja ning ütles:"Siin on ühe kilomeetrine ring. Sõida!"
Andisn järjest hoogu kuni üle 120 km/h oli sees.
Sain isegi juurde kuid kurvides pidin vähemaks võtma.
*
"Aitäh, sulle."
"Tegelikult, ka ei käinud ma ära vaid tegelesin ise viimaste detailidega."
"Päriselt? Oh, ma armastan sind nii väga!"
"Ja mina sind! Sellepärast ma nii pingutasingi."
"Sa oled mulle nii kallis...!"