„Ma tegelen sellega,“ noogutas mees. „Kui hull su janu on? Sa pole veel päriselt muundunud, aga nooremad tajuvad seda veidi teisiti...“
„Kõrvetab. Nagu mu sülg oleks kuivanud. Aga vesi on aidanud... ajutiselt.“
Dougie lihtsalt ohkas, silmad süüd täis. Millegi pärast tundsin ise süüd, et ma ta tuju selliseks olin teinud, ja vajadust asja parandada. „Aga vähemalt on meil nüüd terve igavik,“ sõnasin vaikselt.
Dougi silmad vaatasid jälle minu poole. „Meil?“
Hammustasin huulde ega julgenud ta pilgule vastata.
„Kas sa andestad mulle?“
„Ma... ma lihtsalt... ma igatsesin sind, Dougie.“
„Mina sind ka.“ Ta oli hetkega minu kõrval voodil ja tõmbas mu enda vastu. „Ja märk... ma tundsin, kuidas sul olla oli.“
Hoidsin jõuga pisaraid tagasi.
„Sa võid nutta... minu eest sa seda küll varjama ei pea.“
„Need meeleolu kõikumised ajavad mu hulluks.“ Peitsin oma pea vastu kaela ja kuulsin mehe aeglast pulssi.
„Need lähevad üle, kui sa täisvampiir oled. Sa peaksid sööma.“
„Sööma nagu... jooma?“
„Jah.“
„Ma tahaks küll väga, aga ma ei kujutaks end kedagi tapmas... Kas mingit alternatiivi pole?“
„Ei ole, sa ei ole võimeline haiglast varastama. Jääd vahele.“
„Aga mis siis saab, kui vampiir teist vampiiri hammustab?“ küsisin huvitatult.
„Midagi ei saa. Meie veri on teise maitsega.“
„Aga... koos olles? Kas see on nagu mingi erguti või midagi?“
„Sa mõtled seksides?“
„Jah.“
„Seda lasen ma sul küll ise välja uurida.“
Hingasin pahinal välja ja Dougie ilmselgelt märkas mu ärevust, sest ta muigas kavalalt.
„Ma tunnen su pulssi..“ laususin.
„Mina sinu oma ka... esialgu võib see harjumatu olla, aga mõne aja pärast ei pane sa selliseid pisiasju tähelegi. Kui sa just seda ei taha.“
„Aa... Mu hambad sügelevad.“
„Tahad, läheme jahile?“ küsis ta murelikult.
„Ma tahan sind.“
Mees kissitas silmi. „Ma ju ütlesin, et minu verest pole kasu...“ Ma olin kindel, et praeguseks ta mängis minuga.
Suudlesin ta kaela ja kriipisin seda hammastega. Tundsin oma huulte all ta pulssi kiirenemas.
„Doug..“ ehmatasin sellest, et ma olekski peaaegu teda hammustanud ja tõmbusin temast eemale.
Ta naeratas. „Sa ei pea kartma. Aga niisama seda teha on üsna... kasutu.“
„See kutsub.“
„Ma usun... sul on veel mu märk ka.“
„Ma tahan sulle ka märgi teha.“
Dougie näis üllatunud. „Kas sa üldse tead, mida see tähendab?“
„Et me oleme koos?“
„Teistele tunduks see kindlasti nii... Ma pidasin pigem silmas seda, et sa ei saa lihtsalt niisama tulla ja mind märgistada...“ Ta vaatas mulle tähendusrikkalt otsa.
„Kuidas siis?“
Dougie tuli mulle lähemale ja suudles mind. Mõne sekundi pärast tõmbus ta eemale ja hammustas huulde. „Mis sa ise arvad?“
„Kindel, et sa mind praegu ära ei kasuta?“ kahtlesin. Samuti oli mul endiselt kehv olla.
„Usu mind, pärast kõike seda mitte kunagi.“
Noogutasin. „Aga ma ei jaksa praegu.“
„Ma ei käi peale. Tahad siis jahtida?“
„Inimest?“
„Jah.“
„Ma ei julge.. ja ma ei taha.“
„Aga ma pean sind hoiatama - varsti on see sulle hädavajalik.“
„Ma ei taha inimest tappa.“
„Sa ei peagi ilmtingimata tapma, kuigi nii oleks vähem segadust...“
„Doug, ma... kas sa saad mind kuidagi aidata? Ma ei jaksa ise end liigutada eriti.“
„Mis sul juhtus?“ reageeris ta kohe.
„Midagi pole muutunud, olen sama loid kui enne...“
„Enne olid sa küll päris... särtsu täis.“
„Adrenaliin.“
„Ma ei too ju kedagi siia... Sa pead ise sellega hakkama saama.“
„Ma tean,“ vastasin murelikult. „Las ma.harjun kõigepealt selle mõttega. Mul on ju veel veidi aega?“
„On küll.. aga ühel hetkel võib see ülekäte minna.“
„Kas sa siis.. hoiaksid mul silma peal?“
„Muidugi, ma võin oma silma igal pool hoida...“ muigas ta ja lükkas mu voodile selili, jäi mu kohale. Naeratasin ja tõmbasin ta endale uskumatu jõuga lähemale.
Doug naeris. „Ole ettevaatlik.“
„Anna andeks, see kõik on alles uus.“
„Muidugi,“ noogutas ta ja siis suudles mind. „Pealegi,“ sõnas ta kelmikalt. „Mõtle, kui palju asju me nüüd teha saame... Ööd on pikad ja meile piisab vaid paarist tunnist...“
Muigasin, ja panin oma käed ümber mehe, tõmbasin ta ennast suudlema. Ta suudles mind julgemini kui kunagi varem ja ma nautisin seda täiel rinnal. Midagi nii head oli peale nädalat julmust ideaalne.
Ma ei teadnud küll, kui palju aega meil sellele kõigele kulunud oli, kuid Agnest polnud endiselt tulnud ja mul oli isegi hea meel, et teda meid segamas polnud.
Ühel hetkel Doug peatus ja paitas mu pead. „Ma igatsesin sind, tõsiselt. Mitte ainult seda füüsilist osa, sind.“
Ma tundsin end nii õnnelikult, miski poleks saanud seda rikkuda. „Mina sind ka... kuigi ma proovisin seda maha suruda.“
„Ma tean, see oli valus.“
„Valus?“
„Ma tundsin seda. Kui sa mind tõrjud, on mul rinnus valus.“
„Mul oli ka... aga veidi teises mõistes,“ mu hääl oli vaevukuuldav.
„Kuidas?“ ta silitas mu käsivart ja edasi üht külge.
„Sa tead ju isegi...“
Ta ei öelnud midagi, lihtsalt silitas mu keha ja libistas oma käed mu särgi alt sisse, kusjuures nüüd ei tundunud need üldse nii külmad.
„Su käed,“ otsustasin muutust mainida.
„Jaa, ma tean, sama temperatuur, mis sa isegi. Sa tunned neid ka rohkem, eks? Mu puudutus on teistsugune.“
„See on veel parem...“
„Mul on hea meel.“ Ta naeratas ja katsetas siis mu alakõhul sõrmedega mängides. Mu hingamine muutus katkendlikumaks ning ma ootasin ärevusega, kas ta ka midagi enamat teha julgeb.
„Kas sa tahad?“ küsis ta. „Me oleme kaua eemal olnud ja ma ei taha sundida...“
Noogutasin ja lükkasin ise ta käe vaikselt oma dressipükstest sisse. Dougie ei olnud ikka veel oma pilku minu silmadelt pööranud, aga nüüd vaatas ta hetkeks allapoole. Ohkasin vaikselt, kui ta sõrmed mu kõdisti vastu läksid, ka see oli nüüd palju tundlikum ja õrnem, kuid võibolla oli asi milleski muus.
Ma tahtsin teda hammustada, kuigi ma polnud täiesti kindel, kuidas see käis. Dracula tegi augu ja lakkus... teistes raamatutes imeti... mida ma tegema pidin?! Otsustasin praegu sellele mitte mõelda ja keskendusin Dougiele.
Mees lükkas nüüd ühe oma sõrme minu sisse ja liigutas seda aeglaselt, ilmselt polnud ma veel piisavalt märg. Ma teadsin, et nüüd kui minust vampiir saab, muutuvad paljud asjad, aga praegu tundus kõik nii nagu vanasti.
„Kas ma ei eruta sind enam?” naeris Doug.
„Erutad küll, vägagi,“ kinnitasin muiates. „Mul on lihtsalt palju mõtteainet.”
„Ära mõtle praegu. Praegu tee ainult seda, mis sulle loomulik tundub,” sõnas ta.
„Sina samuti...“ sulgesin silmad ja nautisin Dougie sõrmede tööd.