Pettumuslik[l. hemmings]

29.[EELVIIMANE]

Luke

"Mis juhtus?"küsisin, kui Heleene oli telefoni tagasi tasku pannud.

"Andrew ütles, et pean välja kolima. Juba on kuu lõpp, kuid ma polnud talle üüri maksnud."ohkas ta.

"Ära muretse, sa ei pea kuhugi kolima."ütlesin.

"Pean küll, Luke. Mul ei ole raha, et see kuradi üür ära maksta, ma pean välja kolima."ütles ta juba paanikasse sattudes.

"Rahune maha. Kui sina lähed, lähen ka mina."laususin.

"Miks?"

"Mis mõttes miks? Ma armastan sind ja ma tulen sinuga kaasa. Ma ei jää siia üksi."

"Luke..."pomises ta.

"Jah, ma tulen kaasa."vaidlesin ma vastu.

"Ei, sa ei pea."pomises ta ja ma ohkasin.

"Jah, ma tulen. Sa ei vaidle rohkem vastu. Pakime siis asjad kokku."

Heleene ohkas, tõusis püsti ja läks pakkima. Sisenesin ta tuppa ja nägin, kuidas ta kotti otsis.

"Kas see?"küsisin ja ta noogutas tänulikult.

"Sa ei pea mind aitama."pomises ta ja võttis kapist riided, pannes need kotti.

"Ma tahan,"ütlesin ma. "Miks sa koguaeg vastu vaidled?"

"Ma ju... okei, ma ei vaidle."ütles ta tüdinult ja viskas järgmised riided kotti."

Võtsin ta kapist järgmised riided ja viskasin samamoodi sprodikotti.

"Muide, ma mõtlesin natukeseks ajaks ema juurde minna."lausus ta, katkestades meie vahelise rõhuva vaikuse.

"Ma tulen sinuga kaasa."

"Jah?"küsis ta, naeratades pisut.

"Jah, ma ütlesin, et tulen. Ükskõik, kuhu sa ei plaani minna."vastasin naeratades.

"Hea küll, kui sa selles kõiges kindel oled."pomises ta ja võttis lahti oma pesusahtli.

"Ma olen selles kindel. Aga kas ka sina?"

Ta vaatas mulle otsa ja ei öelnud midagi, kuid ta silmadest võis nii mõndagi välja lugeda. Ja ma teadsin, et ta on selles kindel.

_

Eelviimane! :o Kuna ma eile osa ei pannud, siis teen täna double-update'i.