Kammisin oma juuksed sõrmede abil läbi ja punusin patsi. Olin suutnud end mõtlemisest välja lülitada...õigemini ma mõtlesin ühele kindlale asjale, et teistele asjadele mitte mõelda. Hetkel mõtlesin taimedest. Üritasin üles loetleda nii palju taimeliike, kui ma teadsin. Panin riided selga, tõmmates saapad viimastena jalga ja kõndisin uksest välja.
Karikakar, ingver, nõges, raudrohi... mõtlesin terve aeg taimenimetusi edasi kuni jõudsin trepist alla laua juurde, märkamata Thomase kohalolu. Istusin vaikselt laua taha, pilk mõtlikult enda ees. Käoking, kärbseseen, küüvits, kummel.. võpatasin, kui kuulsin teiselt poolt lauda köhatust.
Keegi on täna väga mõtlik. Mis sind vaevab? küsis Thomas kerge naeratusega.
Ma loetlen taimenimetusi. vastasin täiesti ausalt.
Palju sul juba üles loetletud on?
Umbes 30 vastasin vaikse ohkega, katkestades mõtlemise jada.
Aleco Devio jahtimisest oled huvitatud? küsis ta teemat vahetades.
Sa veel küsid! olin palju ärevamas meeleolus.
Tore. Me lahkume homme. Varahommikul. ütles ta püsti tõustes ja haigutades.
Kaua sinna jõudmiseks läheb? esitasin küsimuse.
Jala läheks ilmselgelt liiga kaua. Hobustega saab kiiremini. Oskad sa üldse hobuse seljas püsida? küsis ta kulmu kergitades.
Eem...pole õrna aimugi. Eks homme paistab. vastasin alahuult näkitsedes.
Ma lähen magan veel veidi. Jääd siia või lähed välja?
Lähen välja. Siin pole midagi teha. vastasin püsti tõustes ja suure trepi poole minnes.
Calfuray, kallike, kui Cuatet kusagil näed tuleta talle meelde, et ta otsiks Mike Beruse´i üles. Kui sa teda ei näe, siis tuleb loota et tal on see omal veel meeles. Ning et sina niisama ei passiks, võid üles otsida Melinda Weco. lausus Thomas, mulle paberitükki ulatades, millel oli juhend arvatavasti Weco juurde saamiseks.
Miks sa ise ei lähe? küsisin kahtlustava ilmega.
Eeh....sest...ma ei saa temaga...kuigi hästi läbi. lausus ta enne kui väikesest trepist üles kadus. Niisiis mul oli mida teha. Sörkisin suurest trepist üles ja välja, uurides hetkeks paberile kirjutatut ja asusin teele. Tõmbasin kapuutsi üle pea ja hoidusin varjudesse. Jõudsin kiiremini kui arvata oskasin ühe liivakarva seintega majani, mille esiosa olid kaunistamas mõned ukse kõrvale istutatud lilled. Astusin üles 4 väikesest ukse ees olevast astmest ja koputasin uksele.
Sisse! kostus hääl seestpoolt. Avasin ukse ja astusin hääletult edasi. Paar meetrit eemal oli väike lett. Selle taga ja kõrval olevad seinad olid kaetud riiulitega, millel oli tohutult raamatuid. Ma ei märganud ühtegi elavat hinge peale iseenda, kuni leti varjus olnud isik nähtavale ilmus. Tegu oli umbes 50 aastase range olekuga naisega. Tema halliga segunenud punakad juuksed olid tugevalt krunni pandud ja selga oli aetud punakaspruun korsetiga kleit. Kes te olete? Mida teil vaja on? küsis ta kulmu kortsutades. Tõmbasin kapuutsi peast ja hoidsin käsi selja taga koos.
Minu nimi on Selene Everild. Ma olen siin Thomas Karef´i palvel. vastasin veidi alandliku olekuga. Naise hoiak muutus kuidagi pehmemaks.
On argpüks, ei julgenud ise tulla või mis? pomises ta leti alla kummardudes.
Kas te tunnete teda? küsisin letile ligemale minnes. Kostus vali turtsatus.
