Ilus kaos

5

Võtsin raamatu, panin prillid ninale ja läksin õue. Kuna täna oli erakordselt kaunis ja soe ilm, otsustasin seda ära kasutada.

Kuulsin kusagilt ülevalt kellegi mahedat lauluhäält ja ma tõstsin pea. Tundsin ära Tristiani, kes midagi laulis ja ta süles oli kitarr.

Hoidsin kätt päikese ees ja vaatasin teda. Ta oli kaunis. Väga kaunis. Pöörasin just selja, kui poiss mind märkas.

"Oled sa seal juba kaua olnud?"

"Natuke."

"Nii et sa kuulsid."

"Jah. Sul on kena laulu hääl."

Poiss naeratas. "Aitäh. Mida sa loed?"

Näitasin poisile raamatut, kuid polnud kindel, kas ta seda korralikult nägi.

"Harry Potter, jah?"

Noogutasin. "See on mul juba kapsaks loetud."

"Seda on näha. Raamatunurgad on kulunud."

"Mitte ainult."

Tristian muigas. "Seda ma usun."

"Oled seda lugenud?" küsisin.

"Ei. Aga filme olen näinud. Kolmandat osa isegi lugesin "

"Kuidas siis meeldib?"

"Normaalne. Raamatud pole just minu teema, kuid see sobib mulle."

Naeratasin. "See on äge."

Vaatasime veel üksteisele tükk aega otsa, enne kui ma end liikuma asutasin. Istusin kiigele.

Pidin tunnistama, et see poiss tekitab minus sooje tundeid. Koduseid tundeid. Ometigi tunnen teda väga vähe.

Avasin raamatu, kergitasin ninal prille ja hakkasin lugema. Päike soojoendas mõnusalt mu selga ja ma ohkasin. Paari päeva pärast on see kõik mõnu läbi. Muretu aeg on läbi.

***

"Steph, sulle on külaline!" kuulsin tädi hüüdmas ja jooksin esikusse.

Esikus oli Nicole, kes mulle naeratas. Kutsusin tüdruku edasi ja läksime minu tuppa.

"Me läksime Natiga tülli." ohkas tüdruk.

"Miks?" imestasin ma. Nad olid alati super hästi läbi saanud.

"Me käisime peol, Nat oli purjus ja ta..."

Aimasin, mis juba edasi oli. Tundsin, et peaksin tüdrukut kuidagi lohutama, kuid ma ei osanud.

"Tead mis? Käime poes, ostame süüa ja teeme tüdrukute õhtu."

Nicole naeratas. "Seda mul vaja ongi."

"Unustame kõik poisid ära ja lihtsalt oleme lõbusad. Eks?"

"Jah. Sa oled parim. Stephie."

Naeratasin. Tundus, et olin suutnud siiski tal tuju veidikegi paremaks muuta. Võtsin sahtlist rahakoti, panime tennised jalga ja läksin tema järel välja.

Õues oli kuulda taas laulu häält, taustaks mängimas kitarr. Tundsin hääle ära ja ma naeratasin.

"Kes laulab?" küsis Nicole.

"Tristian."

"Kes see on?"

"Ta elab seal üleval, meie rõdu vastas. Vaata. Ta just kolis oma perega siia."

Nicole vaataski ja muigas. "Sul on hot naabripoiss."

"Ta on kena jah."

"Miks sa nii vähe sõnu kasutad, kui poistest juttu tuleb?"

Pööritasin silmi. "Lähme nüüd poodi "

"Te olete palju kohtunud, eks?"

"Mitte väga palju."

"Kuidas ta tundub?"

"Väga tore."vastasin.

"Aint tore?"

"Jah, Nicole. Tore. Ta hoolib oma väiksest õest väga palju."

Nicole jäi mõttesse. Ma enam-vähem arvasin, mis selle tüdrulu väikses peas toimus.

"See poiss sobiks sulle." ütles ta äkitselt.

"Ära hakka, Nicole. Viimasel ajal on päris paljud poisid mulle sobinud."

"Nojah, teistega läks pisut lappesse, aga tema. Mis ta nimi oligi?"

"Tristian."

"Jah, ma olen üsna kindel, et ta sobib sulle ."

Pööritasin taas silmi. Viimasel ajal on päris paljud poisid mulle tema arvates sobinud, kuid tuli välja, et siiski ei sobi. Mitte keegi peale Noahi ei jäänud minu juurde. Noah oli ainuke, kes tahtis minuga sõbraks jääda. 

"Tule nüüd."