Kara seisis lagedas ruumis, mis oli kunagi olnud tema tuba. Maja oli täiesti tühi nagu ka terve ülejäänud küla. Ta vedas sõrmedega üle tolmuse aknalaua ja silmitses kulunud valgeid kardinaid – kuskil ei paistnud mingeid märke lahingust, kuid kus olid kõik inimesed? Ta avas oma vana riidekapi – tühi nagu ka kõik muud kapid ja riiulid terves majas. Kara oli segaduses. Julgemata lubada endal mõelda kõige hullemat, lahkus ta majast, lootuses leida mingeidki juhtnööre või märke, mis võiks teda aidata.
Neiu mõtles taas möödunud päevale. Mõistus üritas seda eitada, kuid miski tema sees teadis, et see oli tõsi: Veekaru oli ärganud. Ta oli seda tundnud järsku justkui mingi lainena enda üle tulevat ning kuigi ta ei olnud uskunud Elgio olemasolusse, mõistis ta, et mängus oli midagi võimsamat, midagi, mis oli suurem neist kõigist ja see miski elas.
Tuulepahvakuga lõi ta maha külavanema maja lukustatud ukse ning astus avarasse koridori. Ka see hoone oli peaaegu täielikult lagedaks tehtud, vaid mööbel säilis. Kara vaatas läbi mitu maja, leidmata midagi. Parasjagu mingite ilmselt kasutute paberite hulgas ringi tuhnides kuulis ta äkki väljast häält. Hiirvaikselt libistas Taltsutaja end lähima akna juurde ning piilus ettevaatlikult välja, kuid ei näinud kedagi. Ehk oli talle ainult tundunud? Kui mõnda aega oli vaikus olnud, tuli ta hoolega ringi vaadates majast välja. Terves Mismannas ei paistnud hingelistki.
Kuid Kara maja uks oli paokil. Neiu oli täiesti kindel, et tema oli selle sulgenud. Kartlikult hiilis ta oma pere kodu poole, kui äkki jõudis talle kohale, et tegemist võis olla Musta Oda sõduritega – Ida Kants oli langenud ning selle territoorium ei olnud enam turvaline. Kara kirus end mõttes, et ei olnud enne ettevaatlikum olnud. Maja juurde jõudes kaalus ta, kas peaks ehk kasutama seda viimast võimalust põgenemiseks, tal ei olnud ju mingit garantiid, et ta vajadusel sõduritest jagu saaks. Ta hakkas juba ümber pöörama, kui järsku läks uks lahti ning välja astus keegi tumedapäine külaelanik. Mees tormas ehmunud ilmega tema juurde ning Kara taganes jahmunult mitu sammu.
„Mida sa siin teed? Ma ütlesin ju, et ma tulen kohe tagasi. Kallis, sa ei oleks pidanud siia tulema, siin on liiga ohtlik!" nõudis mees talt kätega õlgade ümbert kinni haarates.
Kara oli täielikus segaduses, heitunult lükkas ta võõra mehe tuulepahvakuga eemale: „Kes sa oled? Mida sa mu majas teed? Ja kus kõik teised on?"
Noor mees paistis toimuvast veel vähem aru saavat kui Kara. Kohkunult ajas ta end püsti ning jõllitas tüdrukule kimbatuses näoga otsa: „Kallis, mis toimub, see olen mina, Dwei!" Mees tuli talle jälle lähemale. Kara astus tagasi ning tõusis õhku, valmis võõrast täie jõuga eemale paiskama.
„Ma ei tea, kes sa oled, ja ära nimeta mind nii. Kui sa veel lähemale tuled, lennutan ma su siit minema! Nüüd räägi: mis siin toimub?"
Mehe silmadesse jõudis järsku selgus ning tema näole ilmus ilus naeratus: „Muidugi... Sa oled Kara Lis, eks ole?"
Kara vaatas talle umbusklikult otsa.
„Vabandust, et ma sind ehmatasin, Kara Lis. Minu nimi on Dwei, ma olen abielus sinu õe Cheniga. Ma pidasin sind temaks. Ma tulin ainult korraks siia tagasi. Me evakueerisime terve küla kohe, kui uudised Ida Kantsi langemisest meieni jõudsid. Kõik on elus ja terved, kaasa arvatud sinu pere. Tule minuga, ma viin su nende juurde."
Rahunenult laskus Kara tagasi maapinnale, ta tundis mehe viimaks ära, Chen oli juba enne tema ära minekut Dweiga suhelnud. Nüüd olid nad siis abielus.
„Kus kõik on siis?" päris Kara.
„Peidus mägedes, tunnelites. Must Oda ei leia meid sealt üles – isegi kui nad avastaksid koopa sissekäigu, eksiksid nad tõenäoliselt sinna tunnelite labürinti ära. Tule minuga kaasa, ma viin su sinna," pakkus Dwei soojalt. Kara noogutas; kui tegemist oligi lõksuga, milles ta sügavalt kahtles, suudaks ta kohe ära lennata.
***
Lassy oigas raskelt. Tema pea valutas ning juba mitu päeva ei olnud ta midagi söönud. Suletud kongis istudes ja vaevu lainete loksumist taludes kadus tal ajataju. Tüdruk ei teadnud, kui kaua ta oli seal niimoodi oodanud; päev, nädal, kuu? Mõnel hetkel ei olnud ta enam kindel, kus ta on; parda alaline kõikumine ajas tal pea ringi käima ning reaalsustaju hakkas väga kiiresti hajuma. Ikka ja jälle meenusid talle painavad kujutluspildid lahingust: kuidas mõõk Musta Oda sõduri käes tema näo poole sööstis, kuidas ta oli võimetu midagi tegema. Kuidas leek tema kätest oli neelanud kolm sõdurit, hävitanud kolm inimest. Ta oli võitleja – see oli see, milleks ta oli treenitud, mis oli alati olnud nii loomulik ja hea. Miks tundus see siis nüüd nii vale? Üha kasvav osake temast soovis, et Tuletaltsutaja võimed oleks antud kellelegi teisele, kellelegi, kes oskaks neid õigesti kasutada.
Välismaailm oli kadunud ning ainus, mis talle seda veel meenutas, oli söök. Talle toodi küll iga päev toitu, kuid ta keeldus seda vastu võtmast ning lükkas selle iga kord tuhaks kõrvetatuna tagasi läbi uksealuse luugikese. Ta oli üsna kiirelt oma võimed tagasi saanud ning kasutas nüüd toitu, et harjutada ilma käsi kasutamata asjade süütamist. See ei õnnestunud rohkem kui paberilehega ning tavaliselt tüdruk viimaks virutas lihtsalt tulekera taldriku suunas. Viimasel korral oli ta olnud sunnitud siiski pisut sööma ja vett jooma, kuna näljast ja janust tekkinud metsikud peavalud muutusid täiesti talumatuteks. Vaatamata kõigele tundis ta endas siiski säilivat jõudu, mis oli teda täitnud lahingust saati.
Viimaks, peale aastate pikkusena tundunud ootamist, avati tema kongi uks ning seina ääres kägaras istuv Lassy tõstis pea ja vaatas sisenejat. Kambris oli kuma andnud vaid väike lamp, mis kogu aeg pisikese leegiga põles ning ruumi seintele hämaraid varje heitis. Nüüd hoomas uksest sisse ere valgus, mis tüdruku ajutiselt pimestas, niiet ta ei näinud, kes uksel seisis, kuid ta tundis ära siseneja hääle – see oli Raven.
Naise kõrval seisis keegi pikka kasvu mees, Lassy arvas, et tegemist oli kas Samleri või Harryga, kuid ta ei olnud kindel. Ja teda eriti ei huvitanud ka – mõlemad variandid olid võrdselt kohutavad ning endiselt vilksas mälestustest läbi sisemust krampi kiskuv pilt Ravenit suudlevast Samlerist.
„Me jõuame varsti avamerelt Pinga jõe suudmesse – kahe päeva pärast oleme Lõuna Kantsis," teatas naine kongi sisse astudes, „seal viiakse sind mu isa ette, ta tahab sinuga natuke rääkida."
„Rääkida?" pilkas Lassy, „ma oleks arvanud, et te hukkate mind kohe esimesel võimalusel. Ja miks sa üldse siin oled? Sa ju tead, et ma võin sind iga hetk maha põletada."
Naine kükitas muiates tema juurde maha ja lükkas jäie sõrmeotsaga juuksesalgu tema põselt: „Ma arvan, et sa ei tee seda. Sa tead, et sinu vend on minu käes ning allub täielikult minu tahtele. Kui sa mind ründaksid, asuks tema koheselt minu kaitsele ning tapaks su. Ning seda sa ei taha – olla inimene, kes teeb oma enda vennast mõrvari." Ravenil oli õigus, mõlemad teadsid seda. Lassy langetas pilgu.
„Ja pealegi," lisas noor leedi Bakuron, „sa oled praegu kaugeltki liiga nõrk, et kedagi rünnata. Sa ilmselt ei suuda isegi püsti tõusta, ega ju? Kui aus olla, siis ma olen tõeliselt hämmastunud, et sa üldse nii kaua oma toitu ja vett puutumata vastu pidasid. Me isegi vedasime Samleriga kihla, kui kaua sa välja kannatad ning sinu kangekaelsuse tõttu olen ma talle nüüd kakskümmend kuldmünti võlgu. Ja ma olin ometi nii kindel, et võidan." Ta ohkas kergelt.
Lassy põrnitses naist jälestusega, ta oleks tahtnud tulepahvaku vastu tema vastikult rahulolevat nägu heita. Tudruku silmad liikusid Ravenist vaid meetri kaugusel kõrguvale Harryle – venna pilk oli täielikult klaasistunud nagu mõnel väga tugeval nukul, kes vajadusel ei kõhkleks ka oma enda perekonda tapmast. Lassy neelatas valusalt.
„Aga nüüd asja juurde," alutas Raven taas erksalt, „oled sa kunagi kuulnud Shawanno mängudest? Muidugi ei ole. See on vana Lõuna Kantsi traditsioon: igal aastal kogunevad kokku parimad võitlejad kõigist Musta Oda ringkondadest, et astuda vastamisi Shawanno metsa soodest kinni püütud elukatega. Tõeline hitt, see on alati väga uhke üritus."
Lassy vaatas talle arusaamatult otsa: „Ja mis see minusse puutub?"
Raven muigas õelalt: „Oh, lõvikutsikake, vägagi puutub. Nimelt lükatakse Mängud sel aastal kahe kuu võrra varasemaks lihtsalt selleks, et sina saaksid osa võtta sellest uhkest traditsioonist!"
„Sa tahad, et ma osaleksin Shawanno mängudel?"
„Ära olen nüüd nii skeptiline, sinu vanaisa isegi võitis ühel aastal!" teatas Raven ilmekalt. Ta ootas Lassy reaktsiooni.
„Millest sa räägid?" nõudis tüdruk peale jahmunud pausi.
„Kassa ei teadnud siis? Sinu vanaisa cor Eric Rey oli Musta Oda liige. Kui taShawanno mängud võitis, oli ta vist Pikkoda tasemel, see on sarnane nagu teilPunane Rüütel. Sama, mis cor Samler Monjayil praegu!" Raven lõpetas kahjurõõmsamuigega. Ta tõusis järsult püsti ning jättis šokeeritud Lassy üksinda omamõtetega tegelema.
