Tähelepanu

1. Osa

Ma olen siin koolis juba nädal käinud. Kuid endiselt on see mulle võõras. Mul on küll paar sõpra, kuid kõige rohkem suhtlen ma Alexiga. Ta on minuga sarnane, selline nohki nagu ka mina. Ma ei ütleks, et siin koolis nohikuid kiusatakse, pigem just neid, kes on vaesemad või käituvad veidike teisiti.

" Hommik Ettel!" Tuli Alex minu kõrvale, kui ma kooli aeda sisse astusin, ta jõuab igapäev minuga samaaeg siia.

" Hommikust Alex!" Naeratasin säravalt ning panin salgu kõrva taha.

" Sul on tänaseks testiks õpitud?" Uuris ta kuigi vastus on ilmselge.

" Jaa." Naersin õrnalt.

" Ou nohik! Vaata kuhu kõnnid!" Käratas keegi, kui Alex oli talle kogemata vastu läinud.

" Vabandust!" Kogeles ta pea maas, mina aga viisin pilgu poisile, keda ta oli riivanud. Noormehel oli seljas nahktagi, mustad teksased, juuksed olid sassis kuid geeliga üles aetud ja paar tatoveeringut oli ka näha. Kuid neid silmi ei ülatanud miski, need olid nii tumedad, et raske oli aru saada mis värvi nad on.

" Ettel tule." Pomises Alex mind käest tõmmates, ilmselt olin liiga kauaks teda jõllitama jäänud

" Kes see oli?" Uurisin. Teenides sellega poisi tumeda pilgu.

" Luba, et sa ei hakka temaga suhtlema!" Vaatas ta mulle endiselt silma.

" Ma ei hakka lubama asju, milles ma ei saa olla täiesti kindel." Sõnasin, mille peale ta sügavalt ohkas.

" Ta nimi on Gabriel Warrior, ning palun- palun, ära suhtle temaga." Vaatad ta mind anuvalt.

" Ma ei luba midagi, aga ma annan oma parima." Naeratasin talle, mille peale kerkis ka õrn naeratus ta huultele.

Viisime oma üleriided garderoobi ning edasi suundusime kapide juurde, et võtta õpikud. Kahjuks on meie kapid üksteisest päris kaugel. Minul oli selles koridoris kusagil keskel ja tema oma teise koridori lõpus.

" Ma olen varsti tagasi." Teatas ta ning lahkus.
Kerge vaevaga sain kapi lahti ning asetasin sinna ebavajalikud õpikud, mis mul koju ununesid.
Peagi ilmus aga mu kohale vari ning ma keerasin end vaatama, et äkki see on Alex, kuid ma eksisin. Seal oli Gabriel, kes tuli mu kõrvale ja toetas end vastu kõrval kappi mind jälgides.

" Et siis Ettel?" Vaatas ta mind huviga, minus tekkis väikene hirm ning ma tõmbasin oma pilgu temalt. Peale seda ta lahkus ning ma olin päris segaduses.

" Tegi ta sulle midagi?" Kostus Alexi hääl mu selja tahant.

" Mis? Ei." Naeratasin õrnalt ning sulgesin kapi.

" Oles kindel?" Vaatas ta mind kahtlevalt.

" Rahune Alex." Naersin:" Kõik on korras, ta lihtsalt ütles,' Et siis Ettel' ning kadus." Sõnasin.

" Palun ole ettevaatlik." Vaatas ta mulle sügavalt silma. Ma ausalt öeldes ei saa aru, kuidas me nii lähedateks sõpradeks oleme kõigest nädalaga saanud, aga nii see on. Ta on mulle kui suur vend ning ta tema võtab mind kui väikest õde.

" Tere õpilased, palun istuge ning alustage tööga, mis teie laual asetsevad." Sõnas õpetaja klassi ette jõudes.

Kuna ma õppisin selleks, oli see suhteliselt kerge ja ma loodan, et ma saan A.

Kooli päev oli ilma probleemideta, ainuke viga oli selles, et see lõppes liiga hilja, kuid ikkagi otsustasime Alexiga lähima kohviku juurde suunduda. Kooli õues olles astusin ma pingile ja kõndisin sellel, sama aeg poisiga rääkides.

" Miks sa sinna ronisid?" Naeris ta.

" Ahh.. lase mul kordki elus sust pikem olla." Naersin ning hüppasin maha ning kõndisin edasi normaalselt.