Ma olen siin koolis juba nädal käinud. Kuid endiselt on see mulle võõras. Mul on küll paar sõpra, kuid kõige rohkem suhtlen ma Alexiga. Ta on minuga sarnane, selline nohki nagu ka mina. Ma ei ütleks, et siin koolis nohikuid kiusatakse, pigem just neid, kes on vaesemad või käituvad veidike teisiti.
" Hommik Ettel!" Tuli Alex minu kõrvale, kui ma kooli aeda sisse astusin, ta jõuab igapäev minuga samaaeg siia.
" Hommikust Alex!" Naeratasin säravalt ning panin salgu kõrva taha.
" Sul on tänaseks testiks õpitud?" Uuris ta kuigi vastus on ilmselge.
" Jaa." Naersin õrnalt.
" Ou nohik! Vaata kuhu kõnnid!" Käratas keegi, kui Alex oli talle kogemata vastu läinud.
" Vabandust!" Kogeles ta pea maas, mina aga viisin pilgu poisile, keda ta oli riivanud. Noormehel oli seljas nahktagi, mustad teksased, juuksed olid sassis kuid geeliga üles aetud ja paar tatoveeringut oli ka näha. Kuid neid silmi ei ülatanud miski, need olid nii tumedad, et raske oli aru saada mis värvi nad on.
" Ettel tule." Pomises Alex mind käest tõmmates, ilmselt olin liiga kauaks teda jõllitama jäänud
" Kes see oli?" Uurisin. Teenides sellega poisi tumeda pilgu.
" Luba, et sa ei hakka temaga suhtlema!" Vaatas ta mulle endiselt silma.
" Ma ei hakka lubama asju, milles ma ei saa olla täiesti kindel." Sõnasin, mille peale ta sügavalt ohkas.
" Ta nimi on Gabriel Warrior, ning palun- palun, ära suhtle temaga." Vaatad ta mind anuvalt.
" Ma ei luba midagi, aga ma annan oma parima." Naeratasin talle, mille peale kerkis ka õrn naeratus ta huultele.
Viisime oma üleriided garderoobi ning edasi suundusime kapide juurde, et võtta õpikud. Kahjuks on meie kapid üksteisest päris kaugel. Minul oli selles koridoris kusagil keskel ja tema oma teise koridori lõpus.
" Ma olen varsti tagasi." Teatas ta ning lahkus.
Kerge vaevaga sain kapi lahti ning asetasin sinna ebavajalikud õpikud, mis mul koju ununesid.
Peagi ilmus aga mu kohale vari ning ma keerasin end vaatama, et äkki see on Alex, kuid ma eksisin. Seal oli Gabriel, kes tuli mu kõrvale ja toetas end vastu kõrval kappi mind jälgides.
" Et siis Ettel?" Vaatas ta mind huviga, minus tekkis väikene hirm ning ma tõmbasin oma pilgu temalt. Peale seda ta lahkus ning ma olin päris segaduses.
" Tegi ta sulle midagi?" Kostus Alexi hääl mu selja tahant.
" Mis? Ei." Naeratasin õrnalt ning sulgesin kapi.
" Oles kindel?" Vaatas ta mind kahtlevalt.
" Rahune Alex." Naersin:" Kõik on korras, ta lihtsalt ütles,' Et siis Ettel' ning kadus." Sõnasin.
" Palun ole ettevaatlik." Vaatas ta mulle sügavalt silma. Ma ausalt öeldes ei saa aru, kuidas me nii lähedateks sõpradeks oleme kõigest nädalaga saanud, aga nii see on. Ta on mulle kui suur vend ning ta tema võtab mind kui väikest õde.
" Tere õpilased, palun istuge ning alustage tööga, mis teie laual asetsevad." Sõnas õpetaja klassi ette jõudes.
Kuna ma õppisin selleks, oli see suhteliselt kerge ja ma loodan, et ma saan A.
Kooli päev oli ilma probleemideta, ainuke viga oli selles, et see lõppes liiga hilja, kuid ikkagi otsustasime Alexiga lähima kohviku juurde suunduda. Kooli õues olles astusin ma pingile ja kõndisin sellel, sama aeg poisiga rääkides.
" Miks sa sinna ronisid?" Naeris ta.
" Ahh.. lase mul kordki elus sust pikem olla." Naersin ning hüppasin maha ning kõndisin edasi normaalselt.
" Teeks täna midagi?" Pakkus ta.
" Näiteks?" Kergitasin lõbustatult kulmu.
" Hmm... läheks kinno?" Oli variant.
" Davai, sina teed välja." Naersin.
" Ma siiani imestan, kuidas sa suudad koolis nii vaikne olla ja siis kui sellest hoonest välja pääsed ärkaksid nagu ellu." Naeris ta, mille peale ma ainult muhelesin.
Tõsi, ma olen koolis nagu hall hiir, madalam kui muru. Ning kui tuleb see aeg kui ma väravast väjun muutun ma täielikult. Olgu, mingi osa on ikka sama, kuid ma olen siis julgem ja avatum.
" Sa ei vasta midagi?" Kortsutas ta kulmu.
" Mida mul vastat?" Naeratasin.
" Pff... ma ei tea? Näiteks ' Ma tean'." Naeris ta mille peale ma silmi pööritasin.
" Kindlasti." Turtsatasin. Poiss tegi kohviku ukse lahti ning lasi mind sisse.
" Tere!" Naeratasin säravalt.
" Tervitused noored!" Naeris vana naine leti taga.
" Kaks rohelist teed?" Teadis ta juba mida me tellime, ma lihsalt kindluseks noogutasin, ning ta hakkas tellimust valmistama, Alex võttis endale omase šokolaadi muhvini, mida mina ei söö. Ma ei söö üldse šokolaadi, see lihtsalt ei maitse mulle.
" Võta kohad." Sõnas poiss tellimust ootama jäädes. Otse joones suundusin akna äärde, kus asus kahene laud.
" Palun." Asetas ta tee mu ette ning istus ise vasta.
" Mis film?" Tuli ka küsimus.
" Emm... Ma ei tea." Vaatasin teda abiotsivalt.
" Siia võtame filmi, mis kõige enne hakkab." Kehitas ta õlgu ning rüüpas teed.
" Mis kell sa kodus pead olema?" Tuli järgmine küsimus, mille peale ma taas õlgu kehitasin.
" Kahjuks on nii, et ma ei saa sind ära saata." Vaatas ta mind nukralt.
" See on okei, saangi veidi jalutada." Sõnasin lohutavalt.
" Olgu." Naeratas ta
Film, mida me vaatasime oli täiega lahe, mulle meeldis, ka Alex nautis seda. Kuid peale filmi lõppu pidi ta kiiresti koju minema, kuna ta tädi pidi koos perega neile külla tulema.
Mina aga jalutasin hämaratel tänavatel, mis ei olnud just kõige kutsuvamad, eriti veel siis kui ma märkasin ees üht kampa. Ning ega nemad mind ka tähelepanuta ei jätnud.
" Hei plika! Tule siia!" Hüüdis juba üks. Kuid ma olin liiga hirmul, et tagasi keerata, pealegi oleks see mõtetu, kui ma tahan veel enne ööd koju jõuda. Sellegi poolest eirasin ma neid ning kõndisin edasi.
" Sina seal! Kobi siia kiisu!" Karjus juba teine hääl. Endiselt eirasin neid ning kontrollisin märkamatult oma seelikut.
Peagi hakkasid nad minu juurde tulema ja varsti olingi ma ümbritsetud poiste kabaga, kes kõik mind näljaselt vaatasid.
" Noh kullake, lõbutseme natuke mis?" Tuli üks suure irvitusega minu poole ja kui ma taganesin olingi ma kahe poisi otsa koperdanud, kes mõlemad mu küünarnukist haarasid ja mind kinni hoidsid.
" Kas sa kaotsaid kõnevõime?" Muigas järgmine, ning tõesti hääl oli justkui mul röövitud ning kui ma proovisin abi hüüda, et tulnud sealt midagi nälja. Hirm vägistatud saada kasvas minus aina enam ja ma võin öelda, et külm higi veeres mööda mu selga alla ning ka mu käed olid külmaks ja laiguliseks muutunud.
" Mhh?" Oli poiss, kes seda kõike juhtis mu ees mind piideldes. Sulgesin silmad ning lasin pea norgu palvetades, et see oleks uni. Järgmisel hetkel tundsin kuidas mu pea tõsteti, ning märg rada tekkis mu põselt suuni. Pisarad tekkisid silmadesse, ning kui ma proovisin oma pead eemale viia pigistati mu küünar nukke nii et valu kiunatus pääses mu huulilt.
" Laske ta lahti!" Kostus kellegi range ning madak hääl.
Kas tõesti mu palvetele vastati? Lootsin südamest, et jah. Mees, kes mind suudles ning vaatas huviga seda kes kõneles, ka haare mu küünar nukidel lõdvened, kuid mitte nii palju, et ma oleks saanud oma käed vabaks.
" Kes?" Küsis mees, ning ta üllatus kui seda inimest nägi.
" Gabriel? Ma ei suuda uskuda? Sina ja proovid päästa üht väikest armetut hiirt." Naeris ta külmalt ent lõbustatult.
" Max lõpeta oma lollid naljad ja lase ta lahti." Sõnas ta kurjalt. Mees mu ees tõstis käe ning ma sain jälle vabalt oma käsi liigutada ning ma liikusin kiiremas korras neist eemale.
" Olgu Gabriel, see kord said oma tahtmise, kuid see ei pruugi juhtuda järgmine kord." Oli ta hääles ähvardus ning nad lahkusid. Mina aga toetsain enda vastu seina ning kallutasin veidi ette.
" Kõik korras?" Tulid sammud minu poole ja peagi nädin ma kahte saabast enda ees. Pühkisin kiirelt pisarad ja ajasin end sirgu peaga noogutades.
" Ma ei usu sind." Vaatas ta mulle silma.
" Kõik on korras! Aitäh!" Sõnasin peaaegu hääletult.
" Tule ma saadan su koju Ettel." Pani ta käe mu seljale mine edasi lükates kuid ma võpatasin selle peale ja tõmbusin eemale.
" Sa ei pea mind kartma." Teatas ta.
" Veidi raske on seda hetkel praktiseerida kas sa ei arva?" Küsisin ning palusin kohe vabandust, ma ei tea mis mulle sisse läks, tema aga naeris kergelt selle peale.
" Võib-olla tõesti. Sa ei pea vabandama oma arvamuse avaldamise eest." Sõnas ta ning ma viisin oma pilgu maha.
" Lähme?" Viitas ta teele ning ma noogutasin kergelt.
" Kuidas sinusugune nii hilja siia sattus?" Uuris ta. Mille peale ma lihtsalt õlgu kehitasin.
" Ma ei kuule." Nõudis ta vastust.
" Mis ma pean oma päeva kava sulle ette kandma või?" Kortsutasin kulmu.
" Ega ma vastu pole." Sõnas ta.
" Me käisime Alexiga kinos ja ma olin teel koju." Pomisesin.
" Te olete paar?" Uuris ta veidi kalgimalt.
" Ei." Oli mu selge ja kindel vastus.
" Olgu. Kaugel su kodu on?" Uuris ta.
" Neli tänavat edasi." Sõnasin.
" Hmm... ma eeldasin, et sa elad nendes korterites, aga paistab et ma eksisin." Naeris ta.
" Iuu, nendes?" Krimpsutasin nina vaadates vanu ja rikutud välmusega kortereid. Mu reaksiooni peale hakkas ta naerma.
" See oleks ka päris okei." Sõnas ta lõbustatult, mille peale ma turtsatasin.
" Aitäh, et mind päästsid ja koju saatsid." Tänasin teda enne majja minekut.
" Ole lahke ja järgmine kord ette vaatlikum. Hea ööd!" Naeratas ta ja lahkus.
" Head ööd!" Pomisesin ning astusin majja, mille mu ema meile kahele ostis.
