Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

7. peatükk - Hädavares

[toimetamata]

7. peatükk – Hädavares

Ma olen ikka täielik hädavares. Päriselt, ma üritasin, aga see ei tulnud nii välja, nagu ma tahtsin.

Olgu, siin on siis see, mis täna hommikul juhtus.

Pärast hommikusööki läksin aiamaale nagu tavaliselt, et isa tervitada ja korjata üles köögiviljad, mis tuleb puhkekeskusesse viia. Ma olin nii otsusekindel, et suudan Timmy'ga rääkida. Ma tulin eile selle eesmärgi peale ja siis kui ma teda nägin, läksin paanikasse. Ma olen teda pikka aega teadnud, ja ikka, teadmine, et ma pidin temaga rääkima, pani mind tundma nagu kõik see, mis ma hommikusöögiks sõin, on valmis minust välja tulema. Mu süda puperdas juba mu kurgus ja mu käed higistasid. Kui ma edasi kõndisin – ärge küsige, kuidas – otsisin iga võimalikku kohta, kuhu põgeneda. Ma olin sisimas suremas ja ma ei olnud temast rohkem kui kümne meetri kaugusel.

Ma lõpuks peatusin tema läheduses, teiselpool autot ja naeratasin talle. Ta naeratas tagasi, nagu tavaliselt, ja ma sulgesin silmad, teadsin, et pidin midagi talle ütlema. Ma otsustasin seda teha; ma pidin proovima, nii et ignoreerisin oma kiirustavat südant, värisevaid käsi ja hingasin sügavalt sisse. Ma jätkasin iseendale ütlemisega, et ma saan sellega hakkama; et tere ütlemine ei ole nii raske. See oli Timmy! Ma olen teda peaaegu aasta teadnud. Kui raske see olla saab?

Noh, lubage mul seda öelda – see oli üsnagi raske.

Ma kokutasin, ma peaaegu pidin oma ila kätte ära lämbuma ja ma avasin suu nagu kala, kes on veest välja saanud. Ikka, mingit häält välja ei tulnud. Timmy jälgis mind, ma teadsin seda, imestades, et ma olen suremas või midagi. See tundus nagu ma sureksin.

„T–t–tere," suutsin talle kolme päeva pärast öelda. Olgu, mitte kolme päeva pärast, aga vähemalt paari minuti pärast. See oli ainult üks tere ja see võttis mul nii kaua aega. Kui alandav see veel on?

Timmy ei vastanud mulle kohe. Võib-olla ta ei saanud minust aru; ma pole ikka selles kindel. Ta pilgutas paar korda silmi enne, kui ta oma suu avas ja ütles, „Tere, Ariel."

Ja see oli kõik. Ma üritasin oma suud avada ja küsida ta käest, kuidas tal läheb, aga see ei läinud läbi. Tal oli vaja asju teha; ta ei saa oodata kolm aastat selle pärast, et mina suudaks mõne lause välja öelda, niisiis ta läks ära ja ma seisin seal samas, tundsin endale kaasa.

Ma olen alandavam kui ma arvasin.

Ja nüüd olen ma siin, sadamakail vaatan vee peale, elan uuesti läbi seda stseeni oma hommikust ja raputan endamisi pead. Ma vaevu suutsin tere öelda. Ma tean, et see on edasiminek, aga ma ikka tunnen end nagu hädapätakas. Rääkimine, inimestega kokku puutumine on kõige loomulikum asi. See teeb meist sellel planeedil teistest liikidest erinevaks ja siin olen mina, tõestan seda, et ma ebaõnnestun isegi kõige tavalisemas inimtegevuses. Tore, lihtsalt tore.

Võib-olla olengi tulnukas.

Siis kui ma koolis käisin ja nad said aru, et ma ei suuda oma klassikaaslastega rääkida, siis nad käskisid mul nõustaja juurde minna. Ma istusin seal tund aega ja ei öelnud mitte midagi. Ei loe, kui palju asju ta mu käest küsis, sel polnud mõtet. Ja see juhtus palju kordi. Teraapia ei olnud mu probleemidele vastuseks.

Ma ühel korral kuulsin seda, et mul on sotsiaalne ärevushäire, ja sellele peaks olema mingisugune seletus, aga mitte keegi ei suuda ette kujutada miks. Koduõppel olemisel ei ole sellega mingit pistmist, kõikidel mu õdedel oli sama õppesüsteem ja nendega on kõik korras. Nii et see peab midagi muud olema.

Ma oigan ja raputan pead, üritades lõpetada sellele mõtlemist ja lihtsalt hingan. Ma pööran pilgu oma jalanõudele, vanadele ja kantud mustadele Converse All Star'idele.